BLOGI:

Blogid

14/04/2010 00:53 Kuidas SK Pirita Marti päästis

Otsustasime Lembituga reedel, 9. aprillil, Jägalale sõitma minna – Lembit soovis enne Iecavat (Balti karikavõistluste I etapp süsta- ja kanuuslaalomis) oma tuliuue slaalomsüstaga tutvust teha. Kohale jõudes selgus, et Päästeametil ja Reimann retkedel on käsil päästetööde õppus. Noh, kui õppus siis õppus, eks me sõidame siis allpool kus köitega ei vehita. Selleks hetkeks oli "kannatanu" Mart lõksus suure kivi otsas keset jõge.

Kui olime jõudnud ühe sõidu teha palusid päästeametnikud, et me aitaksime köie üle jõe vedada. Nende ujujad olid proovinud seda teha kuid olid jõudnud vaid 1/3-ni jõest. Oleksid nad varem küsinud, oleksime võinud kohe öelda, et see on tulutu tegevus – vool on praegu Jägalal lihtsalt liiga kiire.

Kuna köis tuli kuskilt tuua, sisustasime meie niikaua oma aega veelkord Jägala lainetega. Selle aja jooksul jõudsid päästjad köiega kohale. Kuna Jackson Allstariga sellise voolukiiruse juures mõistliku distantsi jooksul teisele kaldale jõuda ei olnud võimalik, laenasin Lembitu slallikat. Õnneks oli Lembitul ka köie kinnitamiseks rihm, millel kiiravamise pannal. Arvasin, et nüüd läheb päästeametnikuga vaidlemiseks kuidas köis minu või rihma külge siduda aga see konkreetne mees vaatas vaid kalapilguga kuidas ma köie surmasõlmega rihma külge kinnitasin. Köis oli kahjuks paks ja raske ja selleks otstarbeks üldsegi mitte sobiv. Paremat neil aga ei olevat.

Lugesin päästjatele siis sõnad peale, et nad köit liiga lõdvalt järgi ei laseks (nii et see allavoolu läheb ja mind kaasa tirib) aga piisavalt et mind mitte takistada. Vaatasin igaks juhuks välja 4-5 taskut, kuhu vastaskaldal sihtida – paar tükki enne soovitud kohta ja paar pärast seda.

Slaalomsüstaga vastuvoolu üle jõe sõitmine ei olnud probleem, paistis, et jõuan ilusti kõige ülemisse taskusse. Siis aga hakkasin tundma, kuidas mind selja tagant kinni hoitakse. Ok, sõidan järgmisesse... ei, ülejärgmisesse taskusse – taskud hakkasid kiiresti mööda minema. Viimasest taskust jäid veel loetud meetrid puudu, kui mind järsult allavoolu lükati. Tagantjärgi tundub, et köis oli allavoolu läinud ja kuhugi takerdunud ning ühel hetkel mulle enam ei järgnenud. Kuna ma seetõttu enam risti vooluga liikuda ei saanud, siis lükkas vool mind otse, ja väga järsult, allavoolu, mille käigus põrkusin ühe kiviga ja Lembitu uhiuus süst sai esimesed kriimud saba alla.

Hooga allavoolu vastu kivi, ise köie küljes - see ei olnud tore tunne. Otsisin pannalt, et ennast köiest vabastada, kuid see oli saanud vestist madalamale ja esimese hooga ei leidnud seda üles. Tarkus edaspidiseks – see rihm peab olema alati vesti peal ja suhteliselt kõrgel. Leidsin siiski pandla üles ja vabastasin end.

Edasi tegutsesid jälle päästjad. Algselt pidi kannatanu Mart vist suhteliselt passiivne olema, aga uppuja päästmine on teadagi uppuja enese asi, seega pidi ta ise enda päästmisele aktiivselt kaasa aitama. Kuna köis oli nüüd ühelt poolt jõge kivini viidud, siis oli vaja teine ots teise kaldani saada. Selleks visati teiselt kaldalt (mis oli kivile lähemal) viskeköis Mardile, kes siis selle põhiköie külge sidus ja nii saadi selle ots teisele kaldale tõmmata. See aga ei sujunud viperusteta. Nimelt lasi keegi köie teise otsa (mis oli paremal kaldal – seal kust ma ta kivi juurde viisin) lahti. Tulemus: Köis oli jällegi vaid ühe kalda ja kivi vahel, seekord siis vasaku kalda.

Kui me järjekordselt Jägala ringilt üles jõudsime, teatasid päästjad, et oleks vaja abi köieotsa tagasitoomisel. Seekord olid nad leidnud mulle sappa panemiseks kerge nööri, mis kohe põhja ei lähe. Kuna nüüd oli vaja jõuda vaid kivi taha, mitte teisele poole jõge, siis võisin seda rahulikult Jacksoniga teha. Pistsin köie ühe otsa sedakorda vesti taskusse (pandlaga rihm oli koos köiega jõudnud vastaskaldale) ja sõitsin Mardi juurde. Selle sõidu juures viperusi ei tekkinud. Sidusin kivi taga taskus loksudes köied omavahel kokku ja sellega oli minu osa tehtud.

Edasi tegutsesid jälle päästjad vedades veel ühe köie üle jõe ja ehitasid plokisüsteeme, et liigutada appi saadetavat rafti. Kuid ka see võttis väga kaua aega, me jõudsime täitsa mitu korda vahepeal Jägala ringe teha. Lisaks oli neil üks rafti liigutamise köis liiga lühike ja ebapiisav arusaam voolu liikumisest, mistõttu juhiti raft suhteliselt ebasobivasse kohta, kus siis raftis olnud kaks päästjat suhteliselt mõttetult aerulaadsete asjadega vehkisid. See kuidas Mart lõpuks rafti saadi jäigi nägemata, sest ei viitsinud oodata ja passida.

Kogu tegevuse käigus ootasin mina pidevalt seda hetke, kui Mart ütleb: "poisid, mul hakkas nüüd külm – ma ujun siit minema!"

Kokkuvõttes: oli näha, et jõelt päästmine on meie riigis uus teema. Päästjad tunnistasid ka ise, et sellega tegeletakse alles teist aastat. Aga on positiivne, et sellega on nüüd tegelema hakatud. Selle õppuse põhjal on aga neil nüüd väga palju analüüsida.

Lembitu nägemus:

Kajastus meedias:

TV3 raport kajastas seda osaliselt 12. aprilli saates. Seda saab vaadata TV3-e lehel (alates ca 19:50). Järgmise nädala saates lubati lisa.

Artikkel Postimehes ja ERR uudis.

Mingit videomaterjali on ka Lembitul. Blogile võib lisada kommentaare või kirjutada kajak.ee-s.



Kommentaarid: (0)
Lisa kommentaar:
Autor: 
Kommentaar:
Spämmirobotite tõke - trükkige kood mida näete pildil:
  Uuenda