28/01/2013 17:18 SK Pirita kärestikuhunt pani Red Bull Snow Kayak Show kinni
Järgneb Oldeni kirjeldus Red Bull Snow Kayak võistlusest:
Kuutsemäele jõudsin kohale kella 12 aegu. Paadid olid alla finišisse kohale jõudnud ja toimus tehnika ülespanek. Vaatasin raja üle ja suundusin registratuuri. Alustuseks sain siis stardinumbri 23, mis oli 6-es sõit. See tundus halb - kogemused suuskadega ütlevad, et mida hiljem sõidad, seda libedam on.
Õnneks oli alguses võimalik proovisõitu teha ja rada valida. Kuna proovisõit läks nagu mööda liiva allanügimist, siis kvalifikatsioon läks palju paremini. Esimeseks tulemuseks oli 58,6 (vist) ja selle ajaga ma püsisin peaaegu lõpuni esikümnes ja sain kindlalt veerandfinaali. Sai ka vaikselt nalja visatud, et kui Nelsoni klubil on osavõtt suur, siis pinget on vähem, sest kui mitte ise, siis keegi teine hoiab ikka klubi au üleval. Minul oli olukord kurvem - oma klubi ainus esindaja - pinge kasvas.
Möödusid tunnid, muutusid reeglid, sai suheldud paljude aerutajatega sõprusklubidest, teistele kaasa elatud, külmetatud ja telgis soojendatud kuni veerandfinaali sõiduni. Vahepeal otsustati, et tulemusi enam ei hõigata, seega hetkel ma numbreid ei tea - ehk lisanduvad hiljem. Enne mäkkeronimist vahetati minu number 23 ilusa särgi vastu, millel number 13. Paberipeal number läks hilisema fotosessiooni käigus kaduma. Keegi õnnelik sai mälestuseks. Starti ronides olin juba pisut teadlikum ja valisin varakult endale sobiva raja. Rada oli libedam, palju kiirem ja jõudsin alla esimesena - mis tähendas poolfinaali kohta. Kuna veerandfinaalis kukkusid välja ka ülejäänud aerutamise esindajad, siis nüüd juba patsutati minu õlale ja öeldi, et ma olen süstasõitjate ainus lootus - pinge kasvas veelgi.
Poolfinaalis oli rada juba nii libe, et mõnes kurvis tekkis tunne, et vist saab hea lennu, kuid õnneks publiku varbad hoidsid mind rajal :) Ja siis tekkis tohutu enesekindlus. Eelmised sõidud võitsin kõiki pika puuga ja poolfinaali aeg oli vist kõige kiirem (mingi hetk hõigati, et kõige kiirem). Nüüd läksin siis finaali juba kindla teadmisega, et kui üle ääre ei lenda, siis on tulemust ka. Mingil põhjusel hakkasin juba kindlat paati valima, vist sellepärast, et see ei vedanud mind alt.
Finaalsõidus olin juba ettevaatlikum, kuid üleliia pidurdamist ei tahtnud endale lubada. Oli küll natukene aeglasem, kui poolfinaali sõit, aga kuna püsisin esimesest kurvist saati esimene, kiired pilgud seljataha vastaseid 2 meetri raadiuses ei tuvastanud, siis hoidsin ennast natuke tagasi. Eks ikka selle alumise valli ja poolfinaali napika pärast.
Ehk minujaoks olid kõik sõidud võidetud juba peale esimest kurvi. Hiljem püüdsin ennast lihtsalt õigel kursil hoida. Ja see õnnestus. Suured tänud Andres Kaju-le, kes enne finaalsõitu viimaseid õpetussõnu jagas ning paati sättis. Oma õele Madli-le, kes moraalseks toeks oli ja loomulikult kõigile sileda ja vahuse vee aerutajatele, kes rajaääres kaasa elasid - ilma teieta ei olnuks see pooltki nii lõbus!