BLOGI:

Blogid

28/06/2011 14:50 Olerex Tartu Paadimaratoni 2011 võitsid matkasüsta klassis SK Pirita slaalomiharrastajad
Sissejuhatuseks: kuidas selline mõte siledal veel süstamaratonil osaleda üldse tekkis? Pole ju mulle kunagi väga meeldinud 5 tundi järjest ühes asendis istuda ja lisaks veel eesti kõige ohutumal (igavamal – närvikõdi puudumise tõttu) jõel, mida pigem suvel pika kitsa lookleva tiigiga võib võrrelda. Ka infot selle ürituse kohta korraldajate poolt aerutamisfoorumis ei ilmunud, mingi hea päev lihtsalt Arvi helistas ja palus mind kaaslaseks sinna. Ja sõbrale üldjuhul ära ei öelda, eriti juhul kui kutsega oli kaasas pakkumine proovida World of Kayaks uut WK 640. Et oma vajadustele sobivat süsta osta olen alati võimalusel erinevaid aluseid proovinud ja WK 640 jäi Võhandu maratonil hästi silma kui see meist mööda tuhises. Kuna süstamaratonidel osalemine on mulle pigem ajaviide kui sport, siis ei ole ma ka kunagi selleks mingit ettevalmistust teinud. Võhandu maratoniks polnud selleks ka aega – kevadist suurvett ei saanud ju raisata selleks, et 3 x nädalas 50km süstaga taguotsa kangeks sõita. Ka seekord piirdusime laupäeval 5km proovisõiduga ja paadi eskimopöörde kõlblikkuse testimisega. Samuti oli vaja taastuda eelmise nädala Valgejõe slaalomist, kus said viimased mahlad välja pigistatud. Taastumisnädala sees käisin vaid 3x jooksmas. Asi mida ma 20 aastat teinud pole. Tegin isegi 3 km peal isikliku rekordi. Lõppes see sellega, et tuharalihased jäid kangeks ja maratonil 5h istumine oli selle tõttu peale teist tundi veidi ebamugavam kui tavaliselt.
Peale süstaga proovisõitu sõitsime stardipaiga lähedale öömajale. Tartus käisime veel korra poes ja otse peauksel jooksime Raigole vastu. Tulles teemasse kuhu pika matkapaadiga minek – polnud Raigo sellest maratonist kuulnudki. Kuna osalejate rivis Võhandu maratoni paremaid polnud ja enamus osalejaid olid mulle tundmatud arvestasime võiduga ja nüüd kohtusime Võhandu maratoni teise koha mehega. Õnneks polnud tal plaanis osaleda. Pärast veel naljatasime omavahel ,et oleks pidanud Raigole ütlema: Start on kell 11:00.

Start: ainsa konkurendina arvestasin 2. kohaga finišeerunud klubikaaslast koos doktoriga. On ju doktor vana 100+ km sõidu kala – sõitnud üle lahe Soome, Rootsi, Kaunase 170 km maratoni jne. Samuti jäi mulle arusaamatuks kuidas ikka korraldajatel võistlussüst ja matkasüst ühes klassis on. See oleks sama nagu maanteeratas ja amortidega maastikuratas oleks ühes klassis. Kuna paljud teised osalejad tundusid ka spordiga kokkupuudet omavat siis sai stardis kohe kiirem käik sisse pandud.
Mingi hetk möödus meist ühene võistlussüst ja seda me ka püüdma ei läinud – võistlussüst on ehituse tõttu klass omaette. Enne Rekut jõudis meieni ka kirikupaat, millest enne vaid kuulnud olin. Kui kurvides olid nad aeglasemad, siis sirgel tuli meie 12km/h juures nende 13km/h kiirusele alla vanduda. Poleks me ju oma väheses treenituses sellise tempoga lõpuni vastu pidanud. Proovisime siis kirikupaadi taga laines surfides oma ihurammu kokku hoida. Taha sappa võttes märkasime, et neil on roolilehe ja paadi vahel kellegi aer risti vahel kinni. Selgus,et nad olid peaaegu ühest konkurendist üle sõitnud. Mehed võtsid meie tähelepaneku peale roolilehe maha ja said aeru kätte - lubasid meile kasuliku info eest veel konjaki. Ja siis läks sõiduks - kirikupaat ees ja meie taga surfides. Kahjuks oli meie paadi tüüri leht nii pisike, et sellega ei saanud kiirelt ja täpselt roolida. Nii tuli suuna muutmiseks rool praktiliselt risti keerata ja kui siis suuna muutumiseks midagi muutuma hakkas pani paat inertsist meeter-kaks kirikupaadi sabast mööda. Kaapisime siis jälle järgi ja harjutasime sabas püsimist, kuid kuna meie rooli väiksuse tõttu panime üsna kohe jälle vales suunas lainelt maha siis ei hakanud enam energiat raiskama ja jätkasime omas tempos. Ka oli kirikupaadi sabalaine ainult sabas nähtav – traditsiooniliselt küljel ei olnud seda väga tunda. Edasi püüdsime motivatsiooni hoida omavahel nalja visates. Mind erutas kõige rohkem juhendist loetud surmaohu võimalus pluss alla 18 keelatud ja seda südasuvel sooja veega ohutumail jõel kus vool peaaegu puudub. Püüdsin siis Arvile pakkuda erinevaid stsenaariume antud teemal: kuidas suur parm maandub mulle seljale ja Arvi asub teda aeruga peletama. Edasi läheme ümber ja kaotame kogu varustuse. Kaldale ronides saame rästikult hammustada jne... Kahjuks polnud korraldaja pannud ka ühtegi kilomeetritähist ja püüdsime siis lihtsalt GPSi järgi rehkendades vahemaad arvestada. Peale Tallinn- Tartu mnt silda hoidsime motivatsiooni üleval eesmärgiga mitte üle 5 tunni kannatada.
Paadist ka: esmamulje – väljanägemiselt väga cool, mitte nagu tüüpilised matkasüstad kus sisse istudes kokpiti krae "kaenla all" on. Taga meeldis mulle kokpit kõige rohkem kuid tüürimisest ei tulnud mul midagi välja – jalad olid vastu vaheseina ja pedaalid liiga ette paigutatud. Tagumine kokpit oli ka ilma reietugedeta piisavalt mugav, et eskimopöördel tuge pakkuda. Esimeses kokpitis oli sama häda jalatugedega - jalad olid vastu vaheseina ja seetõttu pedaalid tuli välja võtta. Ka polnud ees eskimopöördeks nii hea tugi - jalad kippusid keskele kokku libisema. Selle saaks lihtsa vaevaga parandada liimides keskele minicellist sobiva kujuga toe, samas hindab mõni teine lühemakoivaline jälle et ta saab rajaaerutajale kohaselt põlved koos efektiivsemalt eesiistmel sõita. Iste oli vaatamatta minu jooksuga kangele taguotsale mugav ja tundus, et ka edasi tagasi reguleeritav (ei proovinud). Meeldiv oli ka leida mõlema aerutaja jaoks aeru kinnitamise koht juhuks kui on vaja aerupadjaga siseneda. Märkasin tagaistuja selja taga ka konksu kuhu vargavastane trosslukk kinnitada. Õigem koht oleks sellele muidugi süsta keskel - tagant ei ulata lühem tross kuidagi raamitaladeni kui on soov auto katusele süst lukustada. Sisse istudes tundus see süst ka hoolimata kõrgemast isteasendist väga stabiilne. Stabiilsus oli ka siis väga hea kui 3 rahajõmmi oma uhke kaatriga täie auruga mööda panid ja meid küljelt järsk ja tihe kaatri ca 50cm saba laine tabas. Ühe lainega sain ka näopesu emajõel tehtud. Huvitav oleks teada kas mõni ka nende lainete tõttu ümber läks? Edasi liikus see paat ikka väga hästi ja jätan endale mõtte kui see paat veel 10cm kitsam oleks kui kiire see siis veel oleks? Ka ei pannud ma tähele et kiirustel üle 13km/h hakkaks see paat nina üles ajama. Oma osa oli kindlasti ka selles, et mina 20kg raskemana ees istusin. Võhandu maratoniks võiks ka roolileht suurem olla – Võhandu maratoni võitjatel oli ikka "labidas" taga. Sellega võtad kurvid kiirelt soovitud trajektooril ära ja ei pea ootama kuni inerts vaibub ja saab uuesti otse tõmmata.

Ka sain oma uue Galasport Rasmusson kulpaeru ära proovida. Tegin ta pisut pikema kui mu eelmine kulp oli, et saaks paremini madala nurgaga (low angle) tõmmata. Ja millise päevituse (põletuse) ma sealt Emajõelt sain! Võrratu!





Kommentaarid: (0)
Lisa kommentaar:
Autor: 
Kommentaar:
Spämmirobotite tõke - trükkige kood mida näete pildil:
  Uuenda