BLOGI:

Blogid

02/05/2011 00:58 Võhandu maraton
Ehk nagu Mart Reimann imestusega maratoni alguses Tamula järvel ütles: "Tohohh ,Sa oskad muud ka teha peale eskimopöörde!" Sama mõte käis jaanuaris ka mul omal peast läbi ja plaanisin 3 aastase vahe järel taas oma kulp aeru varnast välja võtta. Kuna maratoniks ettevalmistus on üks oluline komponent hea tulemuse saamiseks siis tegin talv läbi jooksu ja ujumist (oma viimased suusad murdsin meelega koolipõlves). Samuti oleks pidanud koguma korralikult veekilomeetreid kuid kuidas sa kevadist suurvett saad raisata siledal veel nühkimisega. Võtsin aprilli keskel 2nädalat puhkust ja lustisime kõikvõimalikel kärestikulistel lõikudel end lihtsalt pildituks. Nädal enne maratoni sai puhkus läbi ning toss oli nii väljas ,et nädala pidi end lihtsalt välja puhkama. Nädal enne maratoni tekkis ikkagi veel mõte kahesel õnne proovida. Just nimelt õnne - kui oled 3 aastat siledat vett ja paarissõitu vältinud. Kõige raskem on muidugi selle ülekoormatud maratoni päeval korraliku kahese paadi leidmine. Ei viitsinud isegi mõelda mõne hooldamatta paadi rentimisele kui äkki meenus meie sekka hiilinud õlleaerutajate Sinikajakas. Tegin siis kiire kõne ja küsisin: "Tahaks tegeleda õlleaerutamisega - kas maratoni ajaks kahest paati saaks laenata?". Paadile järgi minnes ja paati üle vaadates ning õlleaerutajaga vesteldes selgus, et mehed olid paadile algavaks hooajaks täis hoolduse lasknud teha nii ,et istu sisse ja sõida. Paat katusel sain veel ühe meeldiva üllatuse osaliseks. Poleks uskunud ,et õlleaerutajad asja nii tõsiselt võtavad - mulle pakiti kaasa 5l koduõlut. Arvestades muidugi asjaolu ,et aerutamine on mulle hobi mitte sport siis taastumiseks sobis see pakkumine hästi. Kahjuks kisub võistluspäeval aga ikkagi spordiks ja sai samasse 5l pudelisse spordijooki tehtud ja maratoni eelõhtul kuiva suuga vaadatud kuidas autojuht omale õlle lubas. Esmaspäeva õhtul tegime siis Haikoga sellega Keilast Keila joani treeningsõidu 15,5km keskmise kiirusega 12,4km/h. Kuna paarissõidu kogemus on mul väga väike nagu ka sileda vee sügamine siis hoidsin lihtsalt Haiko tempot.
   Kuna treeningettevalmistusest puudusid vajalikud paaris sõidetud vähemalt 10x 50km siis oli oluline vähemalt ülejäänud ettevalmistuse punkte mitte mööda panna. Seega teisipäevast aer nurka ja puhkasin korralikult (kärestikel sõitmine siiski ka väsitab) ning 3 päeva enne maratoni asusin ka sööma mehemoodi. Samuti sai varutud igasugu geele ja batoone. Ka magneesiumi hakkasin 3päeva enne võtma. Ka helistasin Koidule ja küsisin aerutamistehnika jms üle nõu. Selline ettevalmistus kõlab nagu ühes lastejutus kus siga otsustas kartulid kevadel maha panna, et oleks sügisel võtta. Kui mahapaneku aeg kätte jõudis mõtles siga, et mis ma ikka pingutan selle mahapanekuga parem suvel muldan korralikult. Kui muldamis aeg kätte jõudis mõtles mis ma ikka pingutan parem väetan korralikult. Kui siis sügis kätte jõudis siis aga polnud ka saaki võtta.
   Maratoni start: ilm oli ilus ja polnud vaja kummiülikonda ronida. Selga jäid spordipesu ja fliis ning suusamüts mille peale sai veel piraadimüts. Piraadimütsi kasu selgus 2aastat tagasi Võhandu maratonil. Serva alla keeramisega sai vältida tuule, rahe ja vihma mõju. Täna aitas vastu paistva päikese eest. Igaks juhuks sai kaasa ka varuriideid ja pump - asjad mida läks vaja nii meist eespool liikujatel kui ka tagapool liikujatel. Plaanisin küll ujumise osa vahele jätta kuid teadagi - juhus on pime ja on ainult aja küsimus millal see ka meiega võib juhtuda - kasvõi viie aasta pärast. Stardist plaanisime kiirelt minema saada,et poleks vaja pärast 300 möödasõitu ette võtta vaid saaks omas tempos edasi tõmmata. Treenerina oli paadis GPS mis kiiruse näitamisele oli seatud. Kiirus 12km/h tähendas head, 11km/h veel väljakannatatavat tempot ja 10km/h laisklemist. Paidra veskini liikusime keskmise kiirusega 11,5km/h millega võis täitsa rahul olla arvestades oma sileda vee sõidukogemust(kogenematust). Paidral juhtus ka meie ainus apsakas. Keegi "heatahtlik" inimene kes meie paadi üle tassis kinnitas tüüri kummiga paadi külge. Kui siis tammi all kiirelt voolavas vees tüür kuidagi sõna ei kuulanud vaatasin üle õla ja nähes kinnitatud tüüri tundus juba ,et tuleb kaldale jälle minna aga sain õnneks aeru otsaga kummi maha ja tüüri vette. Reo sillal 55km peal oli keskmine langenud 11,3km/h peale ,kuid seal sees olid ka ületassimised ja lootus kiirest voolust kiirust juurde saada suri kurvides manööverdades. Väike tüür ei lasknud kiireid pöördeid teha ja iga pööre oli suure kaarega ning aeruga tagant kohati pidurdades. Finišis vaatasin võitjate paati - sellel oli selline alumiinium labidas taha pandud millega võiks talvel lund lükata. Sama rääkis ka Koit - võitjad keerasid mängeldes kui nemad vaevlesid väikese roolilehe tõttu igas kurvis. Kusagil poole peal tundsin kuidas selg ,trapetslihased ja õlad on juba väga valusad. Kuna 10x50km treeningud jäid tegematta tegin Haikole ettepaneku tõmbe rütmi aeglustada ja lugesin ise uut rütmi sisse. Kuna sain siis teha pikema ja jõulisema tõmbe näitas GPS ka paremaid numbreid . Tundsin et eelneva tiheda rütmiga ei jõua korralikult ise tõmbele kaasa aidata. Mediteerisin siis endamisi sellest ideaalsest tõmbest mida siledal veel pikka maad nühkivad aerutajad otsivad ja mingi hetk tundus ,et olen ta leidnud kuid see hea tunne kadus koos sellega kui selg jälle valuga meelde tuletas ,et olen valel üritusel. Viimased kilomeetrid kulgesid sirgetel küll tempos ca11km/h kuid kokkuvõttes langes kiirus ikka 10km/h peale. Usun ,et kui oleks need 10x50km ka ära teinud siis oleks ka tunne hoopis teine. Samas ühe väikese villi eest 10 koht pole ka paha.
   Korralduslikult oli üritus suurürituse vääriline. Tänud Hillarile suurepärase organiseerimise eest. Kellel finišisse nii kiire polnud kui meil said ilma ja sööki nautida ning pärast ka sauna. Saunani oleks võinud muidugi ka silt olla  : finišist sauna 4km ja pöördel silt kuhu keerata. Jõudsime ise kuidagi kohale aga saunahoonel silti polnud ja küsisime kohalikult teed olles ise juba saunahoone ees. Saun oli ka muidugi uusehitis ja alles 2kuud avatud. Leiliruumi mahtunuks vabalt 30aerutajat ja pesuruum ja puhkekas olid ka suured.  Küll oli hea seal 80 kraadises kuumas oma haigeid ihuliikmeid ravida. Käed olid ikka nii kanged,et joogipurki üle rinna tõsta sai vaid biitsepsiga - kõik muu oli nii valus ja kange. Saunatädi küsis hirmuga :palju meid tuleb? Kui ta kuulis,et kokku ca 700osalejat siis murelikuks muutus ta silm. Samas kui juba sadakond paati lõpetanud oli ja me saunast välja ronisime polnud peale meie nelja keegi saunani jõudnud.

Lembit Uudsemaa






Kommentaarid: (1)

02.05.11 09:29 - Tanel

Ma nägin jõe peal ühte vahukat, mõtlesin alguses, et oled sina, aga lähemale jõudes nägin, et eksisin. Ei teagi, kas tüüp ka lõpuni sõitis.


Lisa kommentaar:
Autor: 
Kommentaar:
Spämmirobotite tõke - trükkige kood mida näete pildil:
  Uuenda