BLOGI:

Blogid

20/04/2010 23:45 Kuidas Viron pojat Jahvatajat piilumas käisid
Järgneb lugu sellest kuidas Toomas, Lembit, Sander, Arvi ja Tarmo Myllykoskit vaatamas käisid, seda nähes hirmust saba jalge vahele tõmbasid ja oma süstad müüki panid.



Kui ma neljapäeval Vahikülas korraks Toomase Chopperit proovisin, siis selgus, et süstatunnetus on väga kehv, sest loksun seal sees nii mis hirmus. Reede õhtul tekitasin käepärastest vahenditest (milleks osutusid švammid, istumisaluse tükid ja jääronimise kindad) külgede peale paksendused, et tihkemalt sees istuda ja tunda, mida süst teeb.

Laupäeva hommikul, üle mõistuse vara, sai kola auto peale laaditud ja sadamasse sõidetud. Peale 10-t olime juba kohal. Kuigi Lembitu sõnul tõlgib Google "Myllykoski" kui "jahu ja tangainete kosk", tähendab see minu meelest siiski Veskikoske. Mingist interneti sõnastikust leidsin sõna "jahvataja". Etteruttavalt võib öelda, et see nimi sobib sellele kosele päris hästi.

Alustasime sellest, et vaatasime kaldalt kose üle ja mõtlesime välja trajektoori, mida mööda tuleks sõita. Hiljem võistlust vaadates, saime kinnituse, et olime valinud õige trajektoori. Seejärel vaatasime voolava vee hulka ja kiirust, võrdlesime seda seni kogetuga ning jõudsime järeldusele, et mõistlik on pealtvaatajaks jääda. Seda otsust oli väga raske teha, sest väga oleks tahtnud proovida. Aga mõistuse hääl jäi peale. Otsuse vastuvõtmisele aitas kaasa ka see, et juba enne Soome minekut olin otsustanud, et nui (aer?) neljaks kosest alla sõitma ei hakka – kui ikka liiga kole tundub, siis ei sõida.

Mina otsustasin kaldale jääda kolmel põhjusel:
  1. tundmatu süst – sellistes tingimustes sõites peaksid end kasutatava varustusega koduselt tundma, mitte seda alles tundma õppima. Võiks olla ettekujutus sellest, kuidas süst mingist hüpekast või august läbi sõites käitub jne;
  2. vähesed sõidukogemused – tegemist oli siiski kõva 4. kategooria kärestikuga. Sisuliselt oleksime 2. klassi kärestikust hüpanud otse 4. klassi peale. Andsin endale aru, et ma ei kujuta ette kui suur jõud sellisel veehulgal on.
  3. tundus reaalne võimalus endale niimoodi viga teha, et kogu hooaeg ära rikkuda.

Lisaks ei olnud kindel, et auku kinni jäädes, sealt ise välja pääsen - meenus kunagi Ericu poolt räägitud jutt riskide juhtimisest ja see, et kui sind peab päästma, siis oled eksinud planeerimise etapis. Ehk siis – ära sõida, kui sa pole kindel, et sinust ei saa päästetav.

Otsuse õigsust kinnitas 2 tõika:
  1. Soomes on kärestikuaerutajaid päris palju. Aga ilmselt on sel mingi põhjus, et võistlejaid vaid 20-30 ringis on. ;)
  2. Olles jõudnud juba mitteosalemise otsuse vastu võtta, vestlesime veel paari soomlasega, kes olid küll eelmisel aastal osalenud, kuid otsustasid sel aastal samuti kõrvaltvaatajaks jääda. Üks neist arvas, et aerutamisvõistluse asemel tulevad ujumisvõistlused. Peakorraldaja jutu järgi oligi sel aastal rekordarv ujumisi.

Kuivaks jäämise otsus tehtud, polnud muud, kui Toomase ja Eastpole'i süstade müügikuulutused välja panna (need oli Lembit juba kodus valmis teinud). Soomlased naersid kindlasti omavahel, et näe, Viron pojat tulid, nägid koske ja otsustasid suurest hirmust kogu oma varustuse maha müüa. :D Kahjuks ei soovinud keegi osta. Eks nad kartsid, et keegi on suurest hirmust süsta sisse midagi teinud...

Kohe võistluse alguses saime kinnitust, et olime teinud õige otsuse. Juba neljas võistleja oli tõsises hädas – kõigepealt käis ta lihtsa koha peal (vist isegi enne starti) ümber, siis sõitis ilma igasuguse hoota esimesse stopperisse, jäi sinna loomulikult kinni ja kaotas ka aeru. Sinna see ilmselt jäigi, sest rohkem seda aeru ei nähtud. Õnneks õnnestus tal august pääseda ja kätega eskimo teha. Seejärel sai ta aga veel ühe rumalusega hakkama – selle asemel et vaikses vees välja ronida hakkas ta ilma aeruta allapoole sõitma. Lõppes see sellega, et süst sõitis ühe puu alla kinni (mees õnneks väljus enne seda) ja sinna see jäigi kuni võistluse lõpuni. Lisaks temale oli veel mitmeid sõitjaid, kes olid rajal ikka tõeliselt hädas ja piirdusid vaid ühe sõiduga (tulemuse kirja saamiseks tuli sõita vähemalt kaks korda). Üldiselt oli juba siis, kui keegi ülevalt tulema hakkas, võimalik ennustada, kas allpool läheb jamaks või mitte.

Aga kuna varustus oli juba Soome tassitud, siis oli seda vaja kuskil kasutada. Kui võistlus läbi sai siis asusimegi uurima kus seda teha. Üks pika odaga aerutaja juhatas meid ca 10 km ülesvoolu oleva kärestikuni: Nukarinkoski, millel 25 m langust ca 1,3 km peale. Tegime esmalt kaldaluuret ja siis juba koos Lembituga veele. Reede õhtul istme külgedele aretatud paksendused olid head – süsta tunnetus võrreldes Vahikülaga oli palju parem. Algus oli lihtne 2. kategooria, viimane lõpp aga 3. kategooria maiuspala: kõigepealt 4m langusega kalatrepp (50m) ja siis veel ca 300 meetrit, mille jooksul langust 4-5 meetrit. See lõik oli paksult suuri kive täis mille vahelt ja üle manööverdada tuli. Korra viskas süsta ühte stopperisse maandudes ka jõega risti, aga paari kiire tõmbega sain tulema. Seda lõiku pidime kohe kolm korda sõitma, aga rohkem ei viitsinud süstasid tassida.

Tagasiteel leidsime Helsinkist veel ühe toreda kärestiku, kus järgmine päev ka üks tore süstaüritus toimus - iceBREAK 2010. Sellest võistlusest oleks võinud juba osa võtta (st kärestik oli lihtsam kui Myllykoski). Tuleb järgmine aasta kaheks päevaks minna.

Lisainfo: www.kohinaa.com/koskimelontacom/index.php?sivu=bigwater

Nukarinkoski video:


Myllykoski video:


Kommentaarid: (0)
Lisa kommentaar:
Autor: 
Kommentaar:
Spämmirobotite tõke - trükkige kood mida näete pildil:
  Uuenda